*
Mis on protsessitöö Protsessitöö Eestis Koolitused ja seminarid Protsessitöö maailmas Lugemist Kontakt
*
_
Peamised ideed
Kasutusvaldkonnad
_
_
Tulevased koolitused

Protsess

Protsessitöö “protsessil” on mitu tahku . Üheks on Jungi kontseptsioon individueerumise protsessist – protsess, milles psühhoteraapia klient integreerib endas oma unenägude, fantaasiate ja kokkusattumuste (sünkroonsuste) läbi avalduvad alateadlikud sõnumid. Teine tuleneb füüsikast, eriti David Bohm’i käsitlusest kõikide sündmuste all voolavast hoovusest, mis annab isiklikule kogemusele ka universaalsema protsessi mõtte. Ja kolmandaks on protsess ju ka terapeudi ja kliendi vahel toimuv kommunikatsioon, milles märgid ja signaalid kord kerkivad üles ja siis vaibuvad, kuid on pidevalt nii öelda “väljas”.

Tavateadvuse piirid

Inimkogemusi on laias laastus kahesuguseid: teadlikud ja teadvustamata, ehk need mida inimene suudab määratleda ja teised, mida ta kogeb võõrana või “mitte mina”-na. Kogemusi millega inimene end samastab nimetatakse protsessitöös primaarseks protsessiks, nad on teadvuses eespool. Need millega inimene end ei seosta ja mida ta marginaliseerib võõraks on sekundaarsed protsessid. Kui inimest julgustada uurima oma sekundaarseid protsesse ja kogemusi, siis tihti ei suuda ta seda teha või tekitab see temas ebamugavust, justkui mingi barjäär eraldaks esmaseid kogemusi teisestest. Sellist barjääri nimetatakse protsessitöös piiriks - see ongi inimese identiteedi piir.

Neid barjääre võib jagada vastavalt sellele, missugust identiteedi kogemust nad parasjagu esindavad:
Isiklik: Näiteks keegi, kes kahtleb oma arukuses loob barjääri ja projitseerib intelligentsuse teistele inimestele nähes iseennast rumalana. See barjäär võib olla tekkinud inimese varasematest kogemustest perekonnas või koolis.
Perekondlik: Näiteks võib perekonnas olla eelarvamus või mingi reegel teatud tüüpi kogemuse kohta (agressioon, võistluslikkus, kirglikud tundeavaldused).  Keegi, kes identifitseerib ennast rahumeelse ja sõbralikuna võib luua barjääri iseenda võistluslikkusele või kirglikele tundeavaldustele projitseerides seda teistele ja olles sellest häiritud.
Sotsiaalne: Soolistel, religioossetel, eetilistel või teistel sotsiaalsetel gruppidel võivad olla teatud käitumuslikud ja kogemuslikud normid, mis teevad liikemetele vastupidise eneseväljenduse keeruliseks. Näiteks võib mehel, kes pärineb kultuuriruumist, kus mehelikeks joonteks on ratsionaalsus ja jõulisus, olla tõsine probleem oma õrnema, tundlikuma poole aktsepteerimisega. Selle tulemusena peegeldab ta oma vastuvõtmatuse teistele meestele, kes tema arust on nõrgad või näiteks homoseksuaalsed. See on ka üks homofoobia tõukemehhanisme.
Inimlik: Teatud kogemuste kogumit nimetatakse inimlikuks, samal ajal kui teistlaadi kogemusi nimetatakse ebainimlikuks, loomalikuks või üleloomulikuks. Nii loovad inimesed, kellel on kalduvus intensiivseteks vaimseteks kogemusteks või ülemeelelisteks teadvuseseisunditeks, endale sinna barjääri, mõeldes, et see pole inimlik kogemus.  Seda mõttekäiku toetab meie kokkuleppeline reaalsusekäsitlus. Sellised kogemused võivad viia inimese äärmuslikesse teadvuseseisunditesse, mida ravitakse Lääne ühiskonnas psühhiaatriliste vahenditega.

Protsessitöö püüab selgitada välja inimese esmased ja teisesed protsessid ning piirid, mis ei võimalda inimesele täielikku kogemust kõigest, mis temas toimub. Seejärel aitab sekundaarsete kogemuste lahti harutamine inimesel neid kogemusi mõista nii kehalisel kui tunnetuslikul tasandil ja need endasse integreerida. Nii suureneb ja rikastub tema kogemuslik maailm, avardub teadvus iseendast ja oma võimalustest.

Süvademokraatia (Deep Democracy)

Süvademokraatia kontseptsiooni lõi Dr Arnold Mindell. Seda võib vaadelda nii hoiaku kui põhimõttena. Vastupidiselt "klassikalisele" demokraatiale, mis keskendub enamuse võimule, rõhutab süvademokraatia kõikide häälte, teadvustasandite, reaalsuse kogemuste olulisust. Süvademokraatia vaatenurgast on kogu informatisoon mida need hääled, inimeste teadvus ja elukogemuse raamistik ning samuti keskkond kannavad vajalik, et mõista kogu süsteemi toimimise mehhanisme. Informatsiooni tähenduslikkus selgub nende reaalsuste omavahelisel suhtestumisel.

Süvademokraatia keskendub nii valjude kui vaiksete häälte teadvustamisele. Seda tüüpi teadvustamist saab kasutada gruppides, organisatsioonides, sisemiste kogemuste tõlgendamisel ja konfliktide lahendamisel. Kui inimesed lubavad endal tõsiselt võtta neid kogemusi või tundmusi, mis esmapilgul näivad ebaolulised, võib see tihti viia ootamatute lahenduste leidmiseni nii grupis kui sisemistes protsessides.

footer